Autovärvid

Tänapäeval kasutavad automaalrid peamiselt akrüüli ja lahusti põhiseid värve. Seoses rohepöördega võetakse järjest rohkem kasutusele vee baasil värve. Aga see, kas vee baasil värv on tõesti keskkonnasõbralikum on jätkuvalt debati küsimus, sest vee baasil värvid on küll keskkonnale natuke ohutumad, kuid seda kulub värvimise käigus kaks korda rohkem kui lahusti baasil värve.

Akrüüli baasil värvid on kahekomponentsed värvid (2K), mida nimetatakse ka pinnavärvideks. Akrüülvärvid koosnevad värvist ja kõvendist (standard või kiire). Kui värvile kõvendit (nimetatakse ka kinniti) ei lisata, siis akrüülvärv täielikult ära ei kuiva ja jääb nätske.

Akrüülvärvi eelis on see, et seda ei pea üle lakkima. Akrüülvärvis ei sisaldu pärleid ega terasid ja seetõttu on akrüülvärvid peamiselt pastellsed toonid, mis ei sära. Akrüülvärvidega on värvitud näiteks vanad Lada sõidukid.

Lahusti baasil värve nimetatakse Eestis metallikvärviks või lakialuseks värviks. Lahusti baasil värvidele lisatakse base lahustit. Lakialuse värvi peab üle lakkima. Kui lakialust värvi üle ei laki, siis jääb värvikiht matt. Lakialuses värvis võib sisalduda pärleid ja terasid, sealhulgas Xirallic terasid. Peaaegu kõik kuni 10-aastased sõidukid praeguses tänavapildis on värvitud metallikvärviga.

Kuni 2015. aastani oli tavaline, et lakialune värv on kahe kihi süsteem, ehk esimene kiht on värv ja teine kiht on lakk. Kuid nüüd lisandub järjest rohkem kolme kihi süsteeme. Selles süsteemis peab automaaler esmalt pinnale kandma kihi, kus sisaldub tera ja sideaine ja teisena värvikihi. Mõnes süsteemis on vastupidi esimene ja teine etapp. Kolmandaks kihiks on lakikiht. Kolme kihi süsteemiga on värvitud näiteks uued punased Mazdad.

Siiani on automaalri töökodades automaalrid ise värve retsepti järgi kokku seganud (tulevikus teeb seda arvatavasti robot) või ostnud värvi värvipoest. Eestis ei ole väga levinud praktika, et maaler hakkab ise värvi silma järgi kokku sobitama ehk tooni tempima. Selline praktika on rohkem tuntud näiteks Austraalias. Tempimine on ka ajamahukas, sest pead kogu aeg kontrollima, kas toon peale tempimist sobib või mitte. 

Kui vanasti tembiti sellepärast, et auto oli ülevärvitud ja originaalvärv ei sobinud auto tooniga, siis nüüd on olemas värvi pildistajad, millega on võimalik auto toonist pilti teha ja programm pakub ise korrigeeringud ja vastava retsepti. 

Autovärvi tööstus on pidevas arengus, kuid praegu on siiski veel mõned piirangud. Näiteks ei saa kõike toone segada alla 100 grammi valmissegu, sest siis läheb mõnda värvikomponenti 100 g värvisegu sisse 1 tilk, mis on vähem kui 0,1 grammi. Sellise tilgutamisega ei ole võimalik saavutada 100% värvi ühildumist.

Kui soovid enda sõidukile osta värvi, siis saad teha seda siit.